
Tere armsad! Tean, et olen täiesti unarusse jätnud kirjutamise... Aeg on lennanud. Aga ma olen nüüd tagasi, vähemalt tänaseks õhtuks.
Asjalood on nii kaugele jõudnud, et minu viimane ülikooliaasta on alanud. See on toonud endaga kaasa lõbusa lõputöö kirjutamise ja hullumeelse kooligraafiku. Olen igatahes tagasi Birminghamis....
Jõudsin juba 22.september... aga vahepeal on olnud üks suur seiklus ja täna teist ööd järjest ööbin ma LÕPUKS oma enda toas :) mõnus!!! Väga mõnus!
Meie korterileidmine oli tõeline peavalu....
Igatahes... kõik algas sellest, et saabudes Birminghami läksime Jaansoni ja Kruusu juurde. Neil oli just plaanis kaheks nädalaks USAsse puhkama minna ja seega oli meil võimalus rahulikult vaadata endale kodu. Midagi rahulikku selles muidugi ei olnud. Jõudsime ju siia septembri lõpus ja ega kortereid saada ei olnud. Esimese nädala lõpuks olime enda lattid kõik täiesti 0-lasknud, sest lihtsalt tahtsime endale kodu. Aga ka sellisel juhul ei olnud midagi. Kõik kinnisvarabürood kinnitasid meile, et neil ei ole ühtegi 1-,2- ega ka 3-toalist korterit kesklinnas. Nii me siis olime Mariga olukorras, kus oli üks suur allamäge minek.... (muidugi me teadsime, et eks see tõus ka kunagi tuleb!)
Igatahes.... lõpuks oli 2 nädalat möödas ja imekombel me saime minna vaatama ühte korterit. Kõik oli super! Ainuke probleem seisnes selles, et oleksime saanud alles 1.novembril sisse kolida. Mis oli rohkem kui kuu aega...Kuid juhtus see, et meile pakuti, et saame varem sisse. Teiste inimeste lepingu alt. Jahjahjah. Väga tore. Meie Mariga tegime õnnest kukerpalle ja hundirattaid koduteel.... ning järgmisel hommikul ajasime paberimajanduse korda. Mis aga juhtus siis, oli see, et meid ei lastud korterisse, sest oli üks suur segadus seal olevate üürilistega.
Heaküll.
Õnneks on olemas Maarja ja Kadi ja Maria ja Regina ja Maigi, kes võtsid meid kolmeks nädalaks enda majja elama. Aitäh! Pean muidugi mainima, et minu isiklik rekord kohvriga kuskil elada ja magada kummimadratsil - accomplished! Aga kõik läks hästi... ja eile (1.novembril) kolisime oma uude koju.
Ja otseloomulikult ei olnud meie mured lahendatud. Jõudsime siia ja eelmine üürnik oli veel sees. Korter oli kohutavalt segamini ja see oli midagi täiesti unreal'i, mis toimus. Aga alustasime koristamisega ja see endine üürnik sõitis kuskile ära. Aga tema asjad jäid siia. Ja ta pidi tagasi tulema....
Meile põhjustas see paraja peavalu, sest õhtu veetsime Mariga telefoni otsas rääkides nii omaniku, kinnisvarabüroo, kui ka ühe teise eelneva üürnikuga. Kõigi kõnede kokkuvõte: 'tõstke eelneva üürniku asjad koridori ja pange uks lukku, et ta sisse enam ei saaks'.
Meie ei tahtnud hakata kellegi võõra inimese asju tõstma koridori, kus keegi oleks võinud need lihtsalt varastada, seega jätsime asjad sisse. Aga eelnevat üürniku enam sisse ei lasknud, kui ta ukse taha tuli. Kirjutasime talle, et ta peab tulema järgmine päev koos omanikuga, et võtta oma asjad.
Lõpuks me lasime ta ikkagi sisse.... ja siis läks põnevaks. Meile tuli 'külla' ka üks poiss, kes pidi ka siia elame tulema augustis. Ja igatahes on siin olnud üks suur rahapettus. Kuid see rahapettus ei ole olnud mitte omanikuga, vaid hoopis inimesega, kes rentis ise seda korterit.
Kuhuni kõik jõudis oli see, et ... olime poole ööni üleval ja kuulasime, mis juhtunud on. Hommikul kella 8st olid kõik juba siin. Ja jäädi ootama seda tüdrukut, kes pidi meile võtmed tooma ja kes oli siin kunagi varem elanud, Sarah. Sarah jõudis siia ja minu süda kukkus kuskile väikese varba otsa, see oli lihtsalt nii jube, mis edasi juhtus.
See poiss ja tema sõber piirasid ta ümber ja hakkasid temalt raha tagasi nõudma (nad ei olnud vägivaldsed ega midagi) aga lihtsalt läksid kuidagi väga vihaselt temaga rääkima ja ma kartsin nii väga. Läksin oma tuppa ja ei julgenud koridoris olla. Mingi hetk jõudis Sarah meie tuppa, andis võtmed ja veel natuke infot, et mida, me korteri kohta teada peaksime. Vahepeal olid telefonikõned....
Ja lõpuks jõudis meie juurde politsei. Hakkas ülekuulamine. Ja see kestis mitu tundi. (Meie ei puutunud asjasse... aga kõiki teisi kuulati üle).
Lõppkokkuvõte: tüdruk Sarah viidi politseisse ja milles teda süüdistati oli:
-vale nime esitamises, dokumentide võltsimises
-subletting'us, ehk rentides kellegi teise vara, mida ta ise rendib, illegaalselt
-raha nö väljapressimine võõrastelt inimestelt, kes pidi siia 'kolima' (ühele tüdrukule oli see Sarah võlgu 2800 naela nt!)
jne.... pärast selgus, et ta oli ka võltsinud pangakaarte jms. Praegu on ta politseijaoskonnas ja teda hoitakse kinni ja võidakse kõige selle eest vangi panna.
Igatahes oli meie eilne õhtu kuni tänane õhtu täielik CSI-sari.
Nii... aga igatahes. Võttis küll väga kaua aega, aga nüüd oleme Mariga lõpuks oma kodus ja saame kõik enda käe järgi ära sättida. Väga mõnus on :) meil on superhea korter!
Mõned pildid ka minu toast ja minu vannitoast ka :) --->



Sellised olid siis lood meie korterileidmisega. Ma olen kindel, et midagi 'põnevat' juhtub veel... sest on veel asju, mis vajavad ajamist. Aga praegu ootab mind uni. Ja homme tähtis päev koolis. Ja siis juba essee kirjutamine. Ja siis töö. Ja siis lõputöö. Tegevust jätkub.
Ausalt öeldes...vaatamata kõigele, mis juhtunud on. On ikkagi tore tagasi olla. Selline kodune ja hea tunne :)
Rahulikku Hingedepäeva! (-ööd)
M.
